Piltsberg: "Meie pere mandariinišokk"

Täna anname jälle sõna Illimarile, kes töötas Loodusväes pikalt müügijuhina ning oli alati varustatud kõige pikemate lugudega, mille lõpus alati vähemalt üks ülimalt oluline iva välja koorus. Oli teemaks kas mahetoit, rohepesu, ökokaubad, kunstlikud lisaained, taimekaitsevahendid või tervis, Illimaril oli alati oma lugu varnast võtta.
Nüüd jutustab Illimar aka Piltsberg oma lugusid järjest suurmale kuulajaskonnale kõikide poppide sotsiaalmeedia kanalite vahendusel, aga mõnikord saab tema kogemustest õppida ka meie blogi vahendusel. Illimari tänane lugu on sinu ees.

Võta tassike meie vürtsidega tembitud kuuma metsmustika-mustasõstraglögi, mõned krõmpsuvad tatrapiparkoogid ning rända läbi alloleva loo koos Illimariga. Loodetavasti võtad sellest rännakust midagi mõtlemapanevat enda jaoks ka tulevikku kaasa. Mõnusat lugemist.

Enne jõule mandariinidel kriips peal

"Tegin septembri alguses toidutalumatuse testi ja sain selle tulemusena teada, et minu jõulutraditsioonid on igaveseks muutunud. Nimelt ei talu mu organism mandariine. Mandariine! Mandariine!!! Mandariinid on vähemalt meie peres olnud läbi aegade jõulude lahutamatu osa.
Kindlasti jääb see meie naisperele ka edaspidi nii, kuid minul on mandariinidega finito.

Ma ei ole muidu mingi megasuur mandariinide fänn, kuid selline nädal enne jõule jookseb kohe suu sülge täis, kui kuskilt kasvõi gramm mandariini aroomi ninna satub. Ühe krõmpsuva kuiva piparkoogi kõrvale sobib mahlast nõretav magus mandariin justkui rusikas silmaauku.
See maitsekooslus on minu jaoks jõulude lahutamatu osa. Või noh, oli....

Kõlab tuttavalt?

Ma ei saaks öelda, et toidutalumatuse test mulle megasuure üllatusena tuli. Seal olid veel vääääga punases (ehk talumatust põhjustavate toiduainete nimekirjas) seened ja sinihallitusjuust. Need on ka juhuslikult ühed mu suurtest lemmikutest, millest olen pidanud nüüdseks loobuma.
Nii mandariine, seeni kui sinihallitusjuustu on olnud mõnus mugida, kuid pärast söömist oli enesetunne alati üsna sant. Kehas polnud jõudu ja kõhus oli raske tunne. Aga kuna kõik see kraam mulle väga maitses, lihtsalt ignoreerisin seda tunnet ja vitsutasin edasi.

Tegelikult teevad samamoodi paljud meist. Võib-olla oled ka sina harjunud, et peale söömist peabki veits kehva olla olema. Toiduallergiaga on asi natuke lihtsam. Viskab mõne punni näkku või tuleb sügelus kanni peale. Halvemal juhul lähed paiste kui õhkutäis konn ja asi võib juba hapumaks kiskuda. Toidutalumatusega selliseid ühetiselt selgeid märke välja ei löö. Pigem võib seda protsessi kirjeldada kui olukorda, kus lisad bensiinimootoriga autole tankides alati natuke diislit juurde. Ilmselgelt pole diisel bensumootorile mõeldud, aga kui seda ainult natuke panna, sõidab auto edasi küll.

Samas teeb ta seda tunduvalt väiksema võimsusega ja ajab tagant kangesti sinist tossu välja. Sama lugu on toitudega, mis sulle ei sobi. Seedesüsteem nagu töötaks, aga näed, täisvõimsust ei saavuta ja kangesti on vaja kuskilt lisaenergiat juurde saada.

Lähme nüüd tagasi meie loo peakangelaste mandariinide juurde. Uhh, mul on seda lugu ausalt öeldes väga keeruline kirjutada... kangesti tahaks mandariini nosida  ja mõnusalt krõmpsuvat piparkooki peale haugata.

Veel aasta tagasi jõulude ajal sõin neid mõlemaid ikka korralikult. Ma ei räägi ühest pakist piparkoogist ja viiest mandariinist.
Ma räägin siin ikka kastidest. Kui mulle mingi isu peale tuleb, siis ikka korralikult.

Näiteks Katu esimese raseduse ajal käisid tal rasedatele kombekohaselt igasugu veidrad isud peal. Tuli ette neid momente, kus pidin kell pool üks öösel lähimasse bensukasse kimama, et sealt karp sprotte ja pakk vahukomme tuua.
Suure empaatiavõimega inimesena tekkisid minulgi fanotoom-raseduse isud. Minu kiiksuks sai heeringas. Seda võisin päevas endale kaks karpi sisse ajada. Täpselt sama asi on ka nende kuramuse mandariinidega.

Terve aasta pole mul neist sooja ega külma, kuid jõulude eel peab vähemalt paar kasti varuks olema. Ja sinna kõrvale vähemalt teist samapalju piparkooke.

Meie isiklik jõuluidüll...

Kolm aastat tagasi, kui Elanora alles tissibeebi oli, juhtus meil mandariinidega üsna šokeeriv lugu. Nädal enne jõule olime endale hankinud koju paar kasti neid mahlaseid ahvatlusi. Sõime neid söögi alla, söögi peale ja isegi söögi ajal.

Piparkooke läks täpselt samapalju sinna otsa. Sellel ajal töötasin veel Loodusväes ehk piparkooke jagus meil hulgim.
Loodusväe tatrajahust piparkoogid on tänaseni meie pere suured lemmarid.

Jõuluõhtul koorisin koos sel ajal kahe-aastase Merimeega pidulikult viimase mandariini ära. Uut kasti me hankima ei hakanud, sest plaanisime järgmisel päeval kuni aastavahetuseni Katu tädi juurde maale metsade vahele asumisele minna.

Maale jõudes oli Katu tädi kolmanda meelega meie mandariinide lembust tajunud. Seal ootas meid värske laadung oranže mahlapalle. Loomulikult ei lasknud me sellel kastil niisama laual kopitada, vaid jätkasime jõuluprotsetuure ning vihtusime neid üksteisevõidu sisse.

Maal on mõnus. Eriti just jõulude paiku. Laud on head-paremat kraami täis. Kaminas põlev tuli teeb olemise hubaseks. Maja kaunistavad tuled mõjuvad ilma linnatuledeta eriti kontrastselt. Ja see ääretu rahu ja vaikus sobivad jõuludega kokku nagu loodud.

Täielik idüll. Igasugused mured ja argipäevased tegemised lihtsalt kaovad. Sedasi ülihärdas muretus tujus muljetades saabus kätte tudule mineku aeg. Merimee otsustas suurde majja Katu tädi kaissu jääda. Meie suundusime Katu ja pisikese kuue-kuuse Elanoraga üle hoovi tillukesse külaliste majja.

Lumist hoovi valgustasid maja kaunistavad jõulutuled. Pilve tagant piiluv kuu, teki sisse mähitub beebi süles, andsid täielikule jõuluidüllile vunki juurde. Kohe kuidagi ei raatsinudki kiirel sammul astuda.

...millele järgnes jõuluõudus

Idülli katkestas Katu, kes kerge ärevusenoot hääles mind kutsus: "Illimar, tule vaata Elanora kaela!"
Elanora kaelal oli punased laigud. Kui ta särgi kaelust tõstsin, nägin, et samad laigud katavad kogu ta keha. Nüüd tekkis ka mulle ärevus sisse.
Kohe üldse ei meeldi mulle, kui beebidel on miski haigus kallal.

Beebid tunduvad nii haprad ja kaitsetud. Pealegi oskavad suuremad lapsed vähemalt öelda, kus neil valutab, aga beebidel see võimalus veel puudub. Võtsime Elanoral särgi seljast ning nägime, et ümmargused punased laigud ulatusid poole seljani välja.

Isad suudavad sellises olukorras veel kuidagi rahu säilitada, kuid rinnalaps on emaga sisuliselt üks organism. Ema tunneb tihti füüsiliselt suuremat valu kui laps ise.

Igasugunegi jõuluidüll oli kui peoga pühitud. See asendus murest läbi segatud ärevusega. Ma läksin tuppa kraadiklaasi järele, sest tundus, et beebil on kerge palavik. Kui tagasi jõudsin, oli laigud oma asendit muutnud. Kaelalt olid need läinud käe peale ja seljal suundusid allapoole kannikate juurde. Elanora oli ise selle olukorra juures väga rahulik. Paistis, et need laigud suuremat ei häiri.

Need, kellel beebid olnud teavad, et loid imik on veel hullem, kui häda käes jaurav beebi, sest siis on asjad juba päris pahasti. Kraadiklaas õnneks mingeid suuri numbreid ei näidanud. Jäi sinna 37,5 peale pidama. Natuke rahulikumalt jälgides ei tundunud Elanora siiski loid olevat.

See asjaolu jättis vähemalt minu paanikanupu aktiveerimata. Laps oli selline nagu ikka, kui poolt keha katvad punased laigud välja arvata. Doktor Google'i ja vanaemadele tehtud kõnede abil hakkasime diagnoosi panema.

Vanaemade kogemused ja kõikvõimas Google panid ühiseks diagnoosiks ägeda allergilise reaktsiooni tagajärjel tekkinud nõgestõve. Üsna suure tõenäosusega oli selle aktiveerinud mingi toit. Elanora sai sellel ajal ainult Katu rinda, järelikult pidi see olema midagi, mida Katu sõi.

Hakkasime üksipulgi Katu lähipäevade menüüd lahti arutama. Katu jälgis enda menüüd imetamisperioodil väga hoolikalt, et vältida allergilisi reaktsioone tekitavaid toite. Elanorat meie vestlus väga ei huvitanud. Ta keeras ennast mõnusalt kerra ning jäi vaikselt nohisedes tuttu.

Sherlock ja Watson ning mandariinimüsteerium

Lõpuks, kui olime mitme tunni jagu Sherlock Holmesiliku pedantsusega kogu Katu kahe päeva menüü läbi hakseldanud, ei avastanud me sealt midagi eriskummalist. Polnud ühtegi uut asja.

Kuni Katul kärgatas mõte, et äkki on pahalasteks tsitruselised tegelased. Mandariine olime ju hulgim söönud. Kuigi peab tunnistama, et Katu tegi seda võrreldes minu ja Merimeega väga tagasihoidlikult.
Linnas oli ta ainult paar mandariini söönud ja siin maal kõigest ühe. Ta lihtsalt ei suutnud vastu panna meie ohjeldamatule mõnusale matsutamisele.

Leida ülesse see üks ja konkreetne toiduaine, mis sinus või lapses allergilist reaktsiooni põhjustab, on umbes sama lihtne, kui mõttejõul raamatud lendama panna. Ma asusin oma lemmarite kaitseks välja. Oota nüüd, kui sa linnas neid ka sõid, oleks see juba enne välja löönud. Kuid siis lõi mul pirni põlema: aga äkitsi on need maal söödud tegelased erinevad nendest, mida linnas sõime?

Linnas olime ostnud kambakaga ökomandariine. Kambakas tähendab seda, et sõprade pundiga panime kokku suurema tellimuse ja nõnda on võimalik osta ökopuuvilju ning juurikaid maaletoojalt hulgihinnaga. Seda tehnikat kasutades on hinnavahe poest ostetud tavapuuviljade ja öko omade vahel olematu. Vot aga maal litsusime sisse täiesti tavalisi, "mõnuga" pritsitud mandariine. Sellel ööl me õieti magada ei saanudki.

Jälgisime, kuidas punased ringid mööda Elanora keha ringi rändasid, tund tunnilt väiksemaks jäädes. Järgmise päeval oli neid juba hulga vähem ja ülejärgmiseks olid kõik laigud kadunud. Katu sai sellest kogemusest paraja šoki. Ta julges järgnevatel päevadel ainult paljast tatraputru süüa. Et jumala pärast see asi enam ei korduks. Linna tagasi jõudes suhtlesime perearstiga, kes samuti kinnitas, et suure tõenäosusega oli Eleanoraga juhtunu üks nõgestõve rahulikumaid vorme.

Ma tahtsin aga oma öko mandariinide teooriat ikkagi praktikas läbi katsetada. Proovisin meelitada Katut uuesti öko mandariine sööma.
Paraku keeldus ta kategooriliselt igasugustest vähegi allergeene esiletoovatest toitudest. Seega katse jäi sedakorda tegemata.

Seega ei saa ma siiani 100% väita, et just need maal söödud "tavalised" mandariinid selle ehmatava kogemuse taga olid.

Kas sa tead, mida su laps sööb?

Mida ma aga kindlasti ka ilma igasuguse katseta tean, on see, et väikeste laste organism on täiskasvanuga võrreldes tunduvalt tundlikum.
Mida väiksem laps, seda kiiremini igasugused indikaatorid välja löövad. Meie juhtum lõppeks õnneks ilma hullemate tagajärgedeta.

Pääsesime kõigest suure ehmatuse ja šokiga. Kuid paraku on mul enda tutvusringkonnast võtta juhtumeid, mis on vajanud kiirabi sekkumist ja haiglaravi.

Meie mahedast toorainest valminud toorbatoonid sisaldavad ainult ühetiselt arusaadavaid koostisosi ning neid saad ilma igasuguse mureta lapsele tervislikuks ja maitsvaks vahepalaks pakkuda.

Täiskasvanute kehad on juba harjunud sellega, et ajame endale nähtamatuid lisasid toiduga sisse ning nõnda laseme oma keha rakkudel salvestada seda lisakraami, millega rakud midagi peale hakata ei oska. Isegi kehast välja ei oska nad seda lisakraami ajada. Kuni ühel saatuslikul päeval on seda jama kehas liiga palju ning kes teab, mille kõigena see lõpuks välja lüüa võib.

Teadlased pole tegelikult tänase päevani päris selgelt aru saanud, mida meie kõikide toidulaual igapäevaselt figureeriv keemiline kokteil meie kehadega pikema aja jooksul teeb. Meie pere beebid on saanud ainult mahebeebitoitu.

Toetame nende organisme ja poputame neid tugevamaks nii kaua ja palju, kui võimalik. Paraku kõikides lasteaedades ja koolides ei pakuta ökolõunaid, kuid kodus on võimalik vähendada pestitsiitide, lisa-, säilitus- ja e-ainete jääkide koormust, valmistades toitu ökotoorainest.

Nautige pühasid ja hoidke üksteist!
Loe Piltsbergi teistest tegemistest lähemalt tema blogist.