Your cart
Teie ostukorvis pole rohkem tooteid
- Tasub teada, Toit ja tervis, Mahetoit
Viimasel ajal räägitakse meedias aina rohkem erinevatest toitudesse lisatavatest ainetest, näiteks maitsetugevdaja naatriumvesinikglutamaat, magusaine aspartaam ning erinevad asovärvid. Poodides leidub veel küllalt tooteid, mis antud lisandeid sisaldavad, aga teadlikus nende negatiivsest mõjust meie kehale on kindlasti tõusuteel. Tarbijad oskavad kõige tuntumaid lisaaineid pakenditelt otsida ning nende olemasolu korral oma rahakotiga hääletada ning seetõttu on paljud tootjad need oma toodetest välja jätnud. Samas leidub väga paljudes toodetes endiselt mitmeid sünteetilisi säilitusaineid, paksendajaid ning magustajaid, millele võiks perele õhtusöögiks toiduaineid valides kindlasti rohkem tähelepanu pöörata.
Sünteelilised säilitusaineid
Enamlevinud sünteetilised säilitusained, mida leidub väga laialdaselt ning mis võivad olla üllatuslikult erinevate probleemide põhjustajaks on naatriumbensonaat (E211) ja vääveldioksiid (E220). Kuigi bensonaate leidub looduses erinevates marjades, siis sünteetilisel teel toodetud naatriumbensonaat (E211) on üks enamlevinud kõrvalmõjusid tekitavatest lisaainetest. Bensonaatide vastu tundlikel inimestel võib selle tarbimine esile kutsuda peavalu, migreeni ja maoärritust. Erinevad uuringud on täheldanud E211 suuremas koguses tarbimisel mälu ja koordinatsiooni halvenemist ning oksüdatsiivse stressi tõusu. Koostoimel teiste ainetega võivad astmaatikutel ning hüperaktiivsetel lastel haiguse sümptomid ägeneda. Naatriumbensonaati võib leida erinevates kastmetes, poolfabrikaatides, marmelaadis, moosides, karastusjookides ning kalast valmistatud külmutatud toodetes. Lisaks toidule leidub seda ka mõningates ravimites ning kosmeetikatoodetes. Loodusväe tooted on vabad kõikidest lisaainetest ning koosnevad ainult sellistest koostisainetest, mille lugemiseks pole vaja keemiaõpikut välja võtta. Vääveldioksiidi (E220) kasutatakse toiduainetööstuses, et säilitada toiduaine ilus välimus ning värskus. Tundlikkus vääveldioksiidi ja teiste sulfitite suhtes on väga levinud ning võib põhjustada mitmeid erinevaid naha, seede- ja hingamisteede probleeme. Need võivad esineda üheaegselt või erinevate kombinatsioonidena. Tavaline on sulfiidi tundlikus astmat põdevatel inimestel, mille tagajärjel võivad nende enda haiguse sümptomid ägeneda ning sinna juurde lisanduda eelnimetatud E220 söömise kõrvalmõjud. Vääveldioksiidi ja teisi sulfiteid leidub veinis, siidrites, kartulikrõpsudes, karastusjookides, aga ka muidu tervislikuks peetavates kuivatatud puuviljades ja marjades ning köögiviljade, mereandide jm säilitamiseks. Väga palju kasutatakse sulfiteid ka kosmeetikatööstuses, mis võivad samuti põhjustada allergilisi reaktsioone ning hingamisteede probleeme.Kui näksida, siis tervislikult ja mahedalt! Meie maitsvad, kõhtu täitvad näksid ja vahepalad on vabad kõigest arusaamatust või keerulisest. Ainult looduslikud koostisained ning kamaluga armastust.
Modifitseeritud tärklised
Lisaks eelnevale kahele ainele leidub ka modifitseeritud tärkliseid (E1404, E1451) praegu väga paljudes toodetes. Modifitseeritud tärklised on erineval viisil töödeldud tärklised, mille mõju tervisele võib olla pisut leebem kui eelpool nimetatud kahel lisaainel, kuid toome siiski välja mõned põhjused, miks modifitseeritud tärkliseid pigem vältida võiks. Esimeseks põhjuseks on nende nimes peituv sõna modifitseeritud, mis tähendab töödeldud. Ja E1404-E1451 on töödeldud mitmel erineval moel: näiteks vesiniperoksiidiga oksüdeeritud, happe või leelisega töödeldud, valgendatud või bioloogiliselt ensüümidega töödeldud. Samas on ju mõistuspärane, et mida vähem töödeldud toit, seda rohkem kasulikku meie keha sealt välja võtab. Kuna paljudel pakenditel puudub info, millisest allikast on tärklis pärit, siis on võimalus, et tegemist võib olla näiteks geneetiliselt muundatud maisist tehtud tootega. Samuti võib tärklis pärineda gluteeni sisaldavast allikast, mistõttu peaksid modifitseeritud tärkliste puudumist toidus eriti tähelepanelikult jälgima gluteenitalumatud ja tsöliaakiahaiged.
Glükoosi-fruktoosi siirup
Üks väga laialdaselt kasutatav magustaja on glükoosi-fruktoosi siirup. Fruktoosi leidub paljudes juurviljades ja kõigis puuviljades ning see on tervislik, loomulikult esinev puuviljasuhkur, sega peaks kõik ju korras olema? Kahjuks on glükoosi-fruktoosi siirupi näol tegemist tavaliselt kõrge fruktoosisisaldusega maisisiirupiga ning sellega magustatud valmistoodete tarbimist võiks kindlasti piirata inimesed, kelle füüsiline koormus on väike. Uuringute käigus on kindlaks tehtud, et suure koormuse ning pingelise spordiga tegelevatel sportlastel võib enne võistlusi olla fruktoosi tarbimine kasulik. Aga nö tavainimestele, kelle füüsiline aktiivsus ei ole tihtipeale väga kõrge, võib fruktoosi tarbimine olla pigem kahjulik, kuna see tekitab potentsiaalselt metaboolseid- ja südameveresoonkonna häireid. Glükoosi-fruktoosi siirupit leidub väga palju erinevates valmistoitudes, näiteks müslibatoonid, hommikuhelbed, erinevad maiustused, joogid, poolfabrikaadid.
Kas tegelikult ikka tead, mida ja kui palju endale igapäevaselt sisse sööd?
Enamus teadusuuringuid lisaainete mõju uurimiseks on tehtud loomade peal ning seepärast ei saa olla 100% kindel nende toimest inimesele. Euroopa Toiduohutusamet (EFSA) hindab kõiki lisaaineid nende toksilisuse, kantserogeensuse, mutageensuse ja teiste näitajate osas. Hinnangu põhjal määratakse lisaainetele vajadusel aktsepteeritav päevane kogus, mida võib ööpäevas ohutult tarbida. Tänapäeval on poolfabrikaate ja erinevaid säilitus- ja lisaained sisaldavaid tooteid väga palju. Lisaaineid leidub kõige ootamatumates toodetes ning tihtilugu ei pane me tähelegi kui palju lisaaineid tegelikult igapäevaselt tarbime. Seega võivad üksikult võttes ohtud kogused päeva lõpuks muutuda märgatavateks kogusteks , mis Sinu kehas koos teiste lisaainetega pidu pidama hakkavad. Seega arvesta toiduaineid valides teadmisega, et ohutu tarbimise kogus on kõikide päevas tarbitavate toitude peale kokku. Erilise hoolega tuleb silma peal hoida laste toidulaual, kuna nende kehamass on palju väiksem ning erinevate lisaainete koosmõju võib nende organismile olla hoopis suurem. Seepärast eelista alati puhast, võimalikult töötlemata, mitmekülgset, kodumaist ning mahedat toodangut!
Autor: toitumisnõustaja Laura Kivisoo, TerviseGeen Artiklis on kasutatud materjale lehtedelt www.wikipedia.ee ja www.toitumine.ee ning Kuressaare Kolledži toiduainekeemia kursuse õppematerjale ja uuringuid: