Illimar: "Teenisin toitu, mitte toit mind."

Täna saab meie blogis jälle sõna Illimar, kes töötas Loodusväes pikalt müügijuhina. Samuti oli Illimar alati meie väikse, aga tööka kollektiivi kõige suurem naerutaja, jutupaunik ja lugudevestja.

Kuigi meie töine teekond kulgeb nüüd mööda erinevat rada, on meie väärtused endiselt vägagi ühel lainel ning Illimari  lugudest tunneme väga puudust. Seega oleme ülimalt rõõmsad, et mõnda tema lugu nüüd vähemalt blogi kujul lugeda saab.

Aga mis siin enam pikalt sõnu seada, anname parem sõna Illimarile endale.

Kuidas kõik algas

"Minu suurem teadlikus ökotoidu vastu algas kuskil seal seitse aastat tagasi, kui oma kalli elukaaslase Katuga kohtusin. See oli see aeg, kus toitumise- ja ökoteemad alles hakkasid laiema publiku ette jõudma. Sel ajal nö tavapoest ökot ei pakutud ja kui midagi oligi, siis hind oli kosmos.

Mäletan selgelt mõnda toonast mahepoodi, kuhu sisseastudes tundsid end sisenenud olevat hipikommuuni, mitte ostlemiskohta. Kuid siis mida aeg edasi, seda rohkem hakkas ka minusuguseid nö tavalisi inimesi sellistes hipipesades aina rohkem nägema.

Katu oli öko-teemaga juba vägagi kursis. Ta teadis põhimõtteliselt kõike supertoitudest ning kasutas ikka ökomärgisega tooteid. Ja mitte ainult ei kasutanud, vaid ka teadis, mis mahemärgise taga peitub. Nii ilmusid ka minu sõnavarasse aina tihedamini sõnad "superfood", "mahemärgis" jt.

Kas teadsid, et kohalik supertoit mustikas on meie e-poes esindatud nii glögi,  metsamee kui toorbatooni näol?

Kuigi sõnad võisid ju mu sõnavarasse ilmuda, ei täheda see kaugeltki mitte seda, et mu eluviis sõnadele kuidagi vastanud oleks. Jõin mõnuga õlut ja sõin krõpsu nädalas rohkem kui aasta normi jagu. Kehakaal oli tublisti üle 100 kilo ja võhma ei olnud millegi jaoks.

Mul oli endal sellisest elust tegelikult täielikult villand. Otsisin alateadlikult väljapääsu, et keerata oma elus uus lehekülg ja õnneks ulatas Katu mulle abistava käe ning tõmbas mind sellest elupõletamise mudasest mülkast välja.

Teenisin toitu, mitte toit mind

Ta tutvustas mulle tasapisi taimetoitluse, maheda toidu ja öko maailma. Pool aastat varem oleksin selliste teemade tutvustamise puhul ilmselt kõhutäie naernud ja teemaalgataja kenasti kuskile pimedasse kohta saatnud.
Nüüd aga olin küps, et teha oma elus 180-kraadine muudatus. Mulle tundus Katu tutvustatud maailm väga põnev ning otsast-otsani täis uusi ja ägedaid avastusi. Väga paljud neist avastustest olid pehmelt öeldes sokeerivad. Mul polnud tegelikult õrna aimugi, kui suur osa toidust, mida endale mitu korda päevas näost sisse ajan, polegi tegelikult toit!

Olin vahel küll visanud pakendil olevale tooteinfole pilgu peale, kuid polnud sellesse tõtt-öelda väga süvenenud. Pehmelt öeldes mind väga ei kottinud, mismoodi on kasvatatud tooraine ja mismoodi valmistatud toit; rääkimata sellist, milliseid kunstlikke lisaained see sisaldab.
Minu jaoks oli põhiliseks kaalukeeleks, et lobi tuleks odavalt kätte ja maitseks normaalselt.

Ühesõnaga teenisin toitu, mitte toit mind. Ma ei mõelnud selle peale, miks ma söön, vaid sõin lihtsalt sellepärast, et oli isu või nälg. Aga et see toit mulle kuidagimoodi hästi mõjuda võib või mu organismi tugevdada saab, sellele ei mõelnud ma üldse.

Keemiakokteili kellelegi?

Kõikide uute avastuste juures oli palju ka ebameeldivat: nimelt sain teada, et minu senises toidus on korralik keemiakokteil, mis koosneb putukamürgi jääkidest, säilitusainetest ja kõikvõimalikest muudest kunstlikest värv- ja maitseainetest.

Korraga tabas mind arusaam, et tervise turgutamise asemel söön end praegu aina haigemaks ja sõna otseses mõttes kaevan endale hammastega hauda. Tegelikult ega ma ju sellel hetkel Ameerikat ei avastanud. Seesama teadmine on meie ümber koguaeg olemas. Lihtsalt kuni selle hetkeni see info mind ei huvitanud ja olin alateadlikult otsustanud seda ignoreerida.

Minu pähe tekkis suur küsimus: "Miks inimesi üldse ei huvita, mida nad endale suhu ajavad? Ja miks see mind varem ei huvitanud?" See küsimus käis minuga kaasas aastaid. Kuni ühel päeval sain vastuse täiesti ootamatust kohast.

See juhtus kolm aastat tagasi. Ühel sombusel, üsna ebamugavalt niiskel ja parasjagu külmal päeval läksime Katu tädi juurde maale. Seal oli vaja enne talve tulekut asjad valmis seada, et õrnad taimed saaksid ikka kaetud ja jõest parved-paadid välja. Õhtuks puges niiske külm korralikult nahavahele.

Kui naha vahele on pugenud korralik kogus jahedust, aitab lisaks piparmünditeele ideaalselt korralik surakas puhast looduse väge täis mahedat metsmustika-mustasõstra glögi. Toas kostitas Katu tädi mind mõnusalt aromaatse kuuma piparmünditeega.

Istusin hubaselt praksuva kamina ees ja nautisin teed. Katu toimetas samal ajal meie pisipiigadega. Toa teises otsas tugitoolis istus tädimees, kes vaatas telekat. Katu tädimees on väga intelligentne ja suure elukogemusega härrasmees.

Naudin kogu hingest meie omavahelisi vestluseid ja kuulan suure huviga, kuidas ta pajatab juhtumistest oma elus. Iga vestlusega saan oma ellu juurde midagi väärtuslikku ja mõtlemapanevat.

Ja saabus valgus!

Nõnda me seal toimetasime igaüks omas nurgas omi asju, kuni mulle jäi kõrvu telekast kostev Coca-Cola reklaam. Täiesti automaatselt avaldasin kõval häälel arvamust, et vaat seda jooki ma enda lastele küll kunagi ei osta. Sellepeale kostis tädimees vastu, et mis siis joogil häda peaks olema?

Tundsin koheselt õhus väga huvitava vestluse energiat. Katu ja ta tädi tundsid samal ajal õhus hoopis ähvardavat erinevate maailmavaadete põrkumist. Võtsin oma teekruusi, tule poolt soojaksköetud pingi ja kolisin tädimehe juurde.

Naised ei lausunud sõnagi, toimetasid oma toimetusi edasi, ise samal ajal silmanurgast pingsalt meie vestlust jälgides. Tegin kohe algust ja lajatasin oma arvamuse lauale, et ega see jook nüüd üdini paha tõepoolest ei ole.
Sellega saab suurepäraselt näiteks roostes polte lahti leotada või nätsu põnnide juustest välja uhada. Paraku oma lastele ma selliste imeliste fuktsioonidega jooki sisse joota ei soovi.

Tädimees kuulas mu jutu kenasti ära ja vastas ülimalt rahulikul toonil, ise telekalt pilku pööramata: "Vaata noormees, Eesti Vabariigis on olemas selline asutus nagu Toidu- ja Veterinaaramet. Nende laualt käib iga toiduaine läbi, mida jaeketist osta saad. Kui see toode ei vasta riiklikult paikapandud nõuetele, siis see ka poelettidele ei jõua."

Kui pirni põlema lõi. :) Heureka! Lõpuks lõi mul pirni põlema. Vot siin see lause oligi, mida olin juba aastaid oma küsimusele vastuseks oodanud.

Sain paugupealt aru, miks mina või teised minutaolised ei huvitu absoluutselt sellest, mida täpselt endale sisse sööme. Selle lausega meie vestlus ka lõppes.

Võtsin oma pingi ja läksin tagasi kamina ette oma uut teadmist analüüsima. Naised hingasid kergendatult ja lobisesid oma lobisemisi edasi.
Tädimees jätkas seitsmeste uudiste vaatamist, ise teadmata, millise elumuutva vastuse ta mulle andis. Tema vastus tabas otse naelapea pihta.

Kes sinu eest vastutab?

Mida rohkem meie vestluse peale mõtlesin, seda rohkem mõistsin, kui palju me igaüks enda vastutustest ära anname. Kui jääme haigeks, läheme apteeki või arsti juurde, küll nemad mu terveks teevad. Viime oma lapsed lasteaeda või kooli, küll seal nad targaks õpetatakse.

Tänaval kõndides viskame rahulikult prügi maha, küll linnapoolt tellitud koristusfirma selle ära koristab. Me ju maksame oma makse ja tahame selle eest ka  midagi vastu saada! Tegelikult ei ole ülalmainitud asutused mõeldud meie eest vastutama, vaid meie elu hoopis toetama. Keegi ei lähe ju talvel 20-kraadise külmaga t-särgi väel välja jalutama, sest sa tead, et see teeb su organismile liiga.

Olenemata sellest, kas arst teeb sind terveks või mitte, võtad vastutuse tagajärgede eest juba eos endale ja paned end vastavalt ilmale riidesse. Kuid ometigi anname liiga tihti ära vastutuse oma toitumisküsimustes. Ainult sina ise saad lõplikult vastutada selle eest, mida sa oma toidulauale valid.

Jah, sa ei saa seista tootmisliini kõrval ja kontrollida, kui palju lisatakse toiduainesse kunstlikke värvaineid, maitsetugevdajaid või säilitusaineid.
Aga sa saad teha valiku väiketootja kasuks või mahemärgisega toote kasuks, mida läbi terve tema elutsüki pidevalt kontrollitakse.

Kõik Loodusväe tooted on 100% mahedad, kontrollitud päritolu ning ilma lisatud suhkru ning kunstlike lisa-, värv- ja säilitusaineteta.

Ökotoit peab olema partii-jälgitav ehk sul on sisuliselt võimalik riisivahvlit ostes välja uurida, milliste põllumeeste käest selles kasutatav riis pärit on. Tavatoodetel puudub sul pahatihti võimalus välja selgitada isegi selle valmistamiseks kulunud tooraine päritoluriik.

Päeva lõpuks peab muidugi igaüks ise oma keha kuulama. Mõnele inimesele mõjub mesilase suts surmavalt, teisel ei hakka nõelamiskoht isegi sügelema. Sama lugu on söögiga, sest kõik me reageerime isemoodi erineva koormusega keemiale.

Mõnel lööb kohe allergia välja, teisel võivad tehtud valikute tagajärjed alles enda laste peal välja lüüa. Loodan südamest, et hakkame taas aina rohkem iseenda elu kontrollima, mitte ei usalda pimesi ainult riiklikke institutsioone.

Saagu meie vastutuslihas sama tugevaks kui Ott Kiivikas. Peace and Love!"

Loe Piltsbergi tegemistest lähemalt tema blogist.