Milliseid kummikomme tasub suhu pista ja mis on kindel ohu märk?

Kummikommid on siirupist ja paksendajatest tehtud kommid, mille kõik komponendid peale suhkru (ja vee) võivad olla E-ained. Need on sõltuvust tekitavad ja hoiavad suu liikumises.

• Miks kummikommid kahjulikud on?
• Mis värvi kummikomme kindlasti vältida tuleks?
• Mis nende sees üldse on?
• Kas mahedad kummikommid on kasulikumad?

Kummikommide saladusi aitab avada toitumisteadlane Kaarel Adamberg

Kas ostaksid lapsele topsitäie hapusid kummikomme? Olgem ausad, need ei näe väga isuäratavad välja. Aga üsna kindlasti jätaksid nad riiulile, kui leiaksid etiketilt kirja "Võib avaldada kahjulikku mõju laste aktiivsusele ja tähelepanuvõimele“.

Seda sünteetiliste värvainete tartrasiini (E102) ja võlupunase (E129) tõttu, mille kasutamisel on taolise hoiatuse lisamine kohustuslik.

Lisaks sisaldab see pildil olev vahva maius briljantsinist (E133), mille puhul on oht saada kehtestatud piirväärtusest suurem doos, kui süüa eri tooteid koos.

Ja kõige tipuks kuulub koostisse titaandioksiid (E171), mille kasutamine Euroopa Liidus sel aastal ära keelati (üleminekuperioodiga).

Oot-oot, sellist "toksilist" kokteili meil ju päriselt müügil ei ole?

Muidugi on. Kui tähelepanelikult vaadata, siis leiab kõigis suurtes poodides kummikomme, mille koostises on üks või teine asi, mida sa tegelikult ei tahaks oma lapsele sisse sööta. Põhikoostisainest - suhkrust - rääkimata...

Millest kummikomme tehakse ja milliste ainete suhtes tuleks ettevaatlik olla, selgitab toitumisteadlane Kaarel Adamberg.

Kummikomm = suhkur, vesi ja E-ained

Kummikommid on siirupist ja paksendajatest tehtud kommid, mille kõik komponendid peale suhkru (ja vee) võivad olla E-ained. Need on sõltuvust tekitavad ja hoiavad suu liikumises.

Mõnusalt hapukasmagus maitse püsib kogu aeg, kui käsi neid juurde haarab ja suhu paneb. See teebki kummikommidest hea stressimaandaja erinevalt nätsust, mille maitse kaob ruttu, aga närimismass jääb alles.

Kummikommide „sugulased“ on ka marmelaadid, lukumid jm paksendajatega paksuks tehtud marja- või puuviljapüreed või -mahlad. Kummisuse määrab ära paksendaja tüüp ja selle kogus. Mida rohkem on paksendajat, seda kummisem struktuur tootele tuleb. Lihtsustatult on marmelaadi tegemiseks vaja vähem paksendajat ja kummikommi jaoks rohkem, kuigi paksendaja keemiline koostis on ka väga oluline.

Ettevaatust - kleebib!

Kummikommide ja marmelaadide ühiseks omaduseks on kleepuvus hammaste külge, mistõttu pole need head maiustused lastele (hammastele kleepunud suhkur on hea toit kaariest põhjustavatele bakteritele).

Üks pakk kummikomme on 3 päeva magusakogus.

Kummikommides on tüüpiliselt 50-60% suhkruid. Üks keskmine kummikommipakk (200 g) sisaldab vähemalt 10 magusaportsjonit.

Näiteks 200-grammises kommipakis on 110 grammi suhkrut. Kui pistad selle korraga pintslisse, oled alla neelanud 22 teelusikatäit suhkrut.

See on 3 päeva kogus, kui rohkem muud magusat ei söö (Eesti toitumissoovitused soovitavad süüa päevas mitte rohkem kui 4 portsjonit magusat).

Kuidas teha tervislikku kummikommi?

Kui kummikommidest tervislikkust otsida, mis suure suhkrusisalduse tõttu pole võimalik, siis parim koostis oleks: mahl, suhkur ja tärklis või želatiin.

Paksendavatest kummidest võiks kasutada ka aga-agarit (E406) või jaanileivapuujahu (E410). Ülejäänud kummide (E412-418) kasutusajalugu on veel liiga lühike ja nende pikaaegne mõju tervisele pole teada.

Paljudes puuviljamaitselistes närimiskommides on paksendajaks karrageen ehk E407.

Ettevaatlik tasub olla ka sulfaatrühmasid sisaldavate paksendajate (karrageen – E407 ja furtsellaraan – E408) kasutamisel, kuna loomkatsetes on näidatud nende soolepõletikke soodustav mõju. Kindlasti võiksid väikestele lastele pakutavad tooted olla ilma karrageenita.

Tähelepanu, kirkad värvid!

Kahjuks sisaldavad kõik kummikommid ka lõhna- ja maitseaineid. Iseenesest pole tegu ohtlike ühenditega, kuna neid kasutatakse väga väikestes kogustes, aga mõni toode võiks turul olla ka loomupärane. Sama kehtib ka värvide kohta.

Naturaalsete mahlade värvid jäävad kummikommides väikese sisalduse tõttu kahvatuks ja kirkamate värvide saamiseks peab kas mahlade kontsentraate või lausa kunstvärve kasutama.

Rõõmsaid karusid aitab värvida muuhulgas eraldi hoiatust nõudev võlupunane (E129) ja briljantsinine (E133).

Õnneks neid viimaseid leidub järjest vähem, aga siiski osades kommides võib olla E120 (karmiinpunane), E171 (titaandioksiid, mille kasutamine toiduainetes on sellest aastast EL-is keelatud), E132 (indigokarmiin) või E133 (briljantsinine). Nendest kahe viimase puhul võivad lapsed saada isegi suurema doosi kui kehtestatud piirväärtus, nt kui nad söövad erinevaid siniseid tooteid.

Värvainetest tuleks eelistada kurkumiini (E100 kollajuurest), karoteene (oranžid värvained E160a, b, c või d paprikast ja porgandist), peedipunast ja puhast klorofülli (E140i, mitte töödeldud klorofülliini (E140ii) või klorofülli või klorofülliini vasekomplekse E141).

Näiteks erilisi looduslikke värve saab kummikommidele anda, kui neile lisada rohelist vetikapulbrit (spirulina), kontsentreeritud musta porgandimahla (lilla) või taimset süsi (E153 - must).

Siniste kommide tegemine on võimalik vaid sünteetiliselt.

Hapete pärast ära muretse

Kui kummikommide jaoks kasutatav mahl pole piisavalt hapu või seda on liiga vähe, siis lisatakse kummikommidele ka happeid nagu õunhapet (E296), fumaarhapet (E297), piimhapet (E270), sidrunhapet (E330) või nende soolasid, mis on tavalised ainevahetuseproduktid ja ei kujuta mõistliku tarbimise korral mingit ohtu (kummikommide söömisega ei saa neid ohtlikus koguses tarbida).

Kummikommide kokkukleepumise ja niiskumise vältimiseks kasutatakse vahasid, kuid võiks kasutada ka tärklist (nagu seda tehakse lukumide puhul). Samas annab vaha kommidele ilusa läike ja jahustele kommidele oleks ilmselt ka raske ostjaid leida. Parim vaha, mida toidus on kasutatud, on E901 ehk meevaha (kärjemees on vaha 1-5 %), kuid kasutatakse ka karnaubavaha (E903), šellakit (E904) ja kandelillavaha (E902), millede söögiks tarvitamise kogemus on olnud siiski lühike.

Kokkuvõtteks, kui stress kisub haarama kummikommi järele, siis parem oleks haarata tossud ja mängida kossu. Lapsed saab vahetundideks võimlasse saata ja täiskasvanud kohvinurgast või üleliigsest koosolekuruumist ümberehitatud spordinurka.

Kas mahe on parem?

Kas mahe kummikomm on tervislik? Ei, sest selle põhikomponent on endiselt suhkur. Küll aga näitas otsing, et saadaolevad mahedad kummikommid ei püüa end sünteetiliste värvainetega kirkamaks muuta, nii et võib küll öelda, et nad on vähem kahjulikud.

Kui aga ikkagi isutab vanade heade kummikommide järele, on kõige parem nende tegemine ise ette võtta. See on nii palju lihtsam, kui alguses tundub. Vaja läheb kõigest paari komponenti ja tulemus on oi-kui-maitsev ning tervislik! Looduslike kummikommide retsepti leiad siit!

Autor: Siim Männik 

Artikkel on ilmunud ka laser.ee.